Jewelry by Janalill

Be My Valentine Vol.2

Ma tänan kõiki ustavaid külastajaid, kes juba enne jõudsid seda postitust kommenteerida, kui leidsin mahti teksti lisada. Lükkasin eile õhtul pildid ülesse aga hilise kellaaja tõttu ei polnud suutlikkust juttu kirjutada.
Need järjekordsed kõrvarõngad on isiklikult minu ühed kõige lemmikumad ehted siiani, võibolla just oma kergelt antiikse välimuse tõttu. Fotodel pakkusin ehk pilditöötlusega natuke üle, aga seda ainult sellel eesmärgil, et tuua välja nende kaunitaride iseloom ning ma mõningasi toone, mis originaalfotol veidike kahvatuks jäid. Otsides nendele tabavat pealkirja ütles mulle üks sõber, et: "...neid ehteid vaadates tekkib sees selline tunne, mida ei oska sõnadesse panna" ning ma arvan, et tal on õigus. Kui kellegi on selle koha pealt ideid, pakkuge julgelt.
Nüüd aga pisut loomeprotsessist. Kuna pühad tegid minu hõbeda-ja helmevarudes üsna puhta vuugi ning juurde pole veel jõudnud varuda, siis oli valik materjali osas üsna kesine. Kuid oma ülesegamini helmekarpe läbi tuhnides sattus pihku just paraja jämedusega ning õige pikkusega traadijupp, millele sai mõningase otsimise tulemusel juurde leitud ka kõik ülejäänud jubinad ning lõpptulemust vaadates ei oskaks arvatagi, et nad on sündinud ülejääkidest.
Peale selle katsetasin nende peal esmakordselt hõbeda oksüdeerimist munaga. Pärast oksüdeerimist olid nad tunduvalt tumedamad kui vask ning ka nende puhastamine võttis kauem aega. Poleerimiseks kasutasin pühade puhul vanaisalt saadud minipuuri, millel oli kaasas kõikvõimalikud erinevad otsikud, nende hulgas ka terashari, mis hõbeda poleerimiseks nagu loodudki.

I thank all my faithful visitors who managed to leave a comment before I got a chance to add some text to this post. I uploaded the pictures last night but because of the late hour lacked inspiration to write anything.
Those earrings are so far my personal favorites yet, perhaps because of their slightly antique look. I might have overdone it a little with the image editing program, but only because of the attempt to bring out their character and some colors that seemed a bit pale in the original photo. In my quest of finding a fitting title, a friend told me: “when I look at those earrings, they create a feeling in me which I’m unable to put in words” and I think they are right. If any of you have got ideas, please let me know.
Now let me tell you a little bit about how they were born. Since the holidays cleaned me pretty much out concerning silver and beads, I didn’t have much to choose from. But while going through my extremely unorganized boxes of beads I ended up with a right gauge and length of wire in my hands. As a result of some more digging I found just the right components and when looking at the end result you wouldn’t know they were born out of leftovers.
They were also my first attempt to oxidize silver with a boiled egg. Silver ended up much darker than copper that I’m used to working with and it took me longer to clean it. For polishing I used a mini drill that was a gift from my grandpa and which came with a variety of ends, including a steel brush which was perfect for polishing silver.